photos by maria ader
"Aeg ajalt tabab mind ja võibolla kõiki üks seletamatu tunne. See võib tekkida rinnus või kõhus või kukla taga. Ja see kasvab, täites paiguti kogu toa, pannes õhu ümberringi värelema. See võib tunduda kõikehaarava ja hoomamatuna aga sel on palju ühiseid jooni pealtnäha väikeste ja lihtsate asjadega, mis tekitavad lapselikku elevust. Tahaksin pakkuda vaatajale midagi lihtsat ja naiivset, mis- erinevalt provokatiivsest, õpetavast, suunavast ja shokeerivast kunstist- austab ja toetab inimest sellisena nagu inimene on."
chaneldyor, performance "Lind", 16. mai 2009, Kumu muuseumiöö
Sel õhtul külastas Kumu üle 8000 inimese. Rahvamass liikus masinlike voogudena muuseumi pühalike seinte vahele litsutult, eneseteadliku ja seksika artworldi establishment avas kõrgetel korrustel näitusi ja mina seisin inimeste vahel trepi ääres, pärani aetud laptop süles, kõrvaklapid käes. Arvutist jooksis minu naivistlik muusikavideo "Lind", millega soovijad tutvuda said. Inimesed olid stressis ja tundsid end ebamugavalt- võõrandunud pakutavast kunstist ja iseendast, kaotanud steriilses keskkonnas oma kohalolu. Ajaloolised kipspead kõrvuti avangardiga- mõlemal ühesugune formaliini ja surnu hais küljes.
Minu video "Lind" visuaalne külg on midagi väga staatilist ja ei ole ka. Seal on fragment ühe vene kunstniku (Bogodin) 20. sajandi alguse maalist, mis seisab minu vanematekodu seinal. Seal on realistlikus vormis kujutatud maastik üksikute puudega. Samas kõlab minu 1998. aastal valminud lihtne muusikapala. Ammuilma oli mul kavas hakata staatilisi objekte, nt kunstiteoseid "avama" läbi heli. Teadagi- kui vaadata kaua aega üht pilti, võib seal näha sellist olustikku, mida varem tähele ei pannudki. Muusikapala lihtne ja rõõmus meloodia sundis mind panema videole nimeks "Lind". Ja ennäe imet- kui ma seda maalifragmenti muusika saatel vaatasin, nägin, et tõepoolest- ühel kuuseoksal nagu istukski lind. Vares või harakas. On tähelepanuväärne, et olen seda maali nö "vaadanud" kogu oma teadliku elu ja muusikapala kuulanud umbes 10 aastat.
Nii ma siis otsustasingi minna Kumusse inimeste ette. Linnuga tutvus hinnanguliselt üle 50 inimese. Läbi päikeseprillide piilusin inimeste silmadesse. Nad vaatasid mulle hõlmade vahele, justkui mu sisemus avaneks neile sealtkaudu. Nägin, mida tegid samal ajal inimeste silmad. Reaktsioone oli erinevaid. Leidsin sealt seda inimlikku elevust, mida otsisin ("Näe, ongi lind...", "On jah lind!"). Leidsin mahavisatud või sissepoole pööratud pilke, mis keskendusid vaid muusikale. Leidsin kõike terava hambaga purevat huumorimeelt. Ja võõristust. Leidsin lõpmatuse suunas liikuvat kärsitut otsimist, mis püüdis leida üles kogu minu tegevuse lõplikku eesmärki, tähendust ja sisu.
Video asub siin.
